Sõjajärgse saksa kirjanduse suurkuju Heinrich Bölli (1917-1985) romaan on jutustus ühe naise eluteest Saksamaa sündmus- ja saatusrohketel aastakümnetel. Sõjapäevil kaotab Leni Gruyten-Pfeiffer kõik oma lähedased - isa, ema, venna; kolmepäevase abielu järel ka mehe, kes langeb rindel. Lühiajaline õnn tuleb Leni juurde armastusega vene ohvitserist sõjavangi Borisi vastu, aga ka Boris hukkub, kuid Lenile jääb temast poeg Lev. Loomupärane hingepuhtus ja omakasupüüdmatus jätavad Leni ja Levi ka 1960-ndate ”saksa majandusime” üleüldise heaolu poole tormamise ajal omamoodi kõrvalseisjateks, aga seda enam tõusevad autori poolt eriti rõhutatult esile nende igiinimlikud hingelised väärtused, mis kõrgemal kõigest materiaalsest ja ajalikust.
Teos tõi autorile 1972. aastal Nobeli kirjandusauhinna.