” ”Hei, mehed, tõuske nüüd üles kah, ega pole enam väga vara... Töuske üles jah... Ega muud pole, aga need Parmutare mehed jõuavad viimaks ette.”
Nii ütles isa Saamuel, olles ise juba tõusnud istukile. Ta hääl ei olnud käskiv, vaid nagu nõuandev, millesse segatud ka raasuke kartust, kas keegi äratatavaist ei hakka nurisema. Ta polnud eluaeg kedagi sundinud ning temal oli nagu häbi, kui pidi kedagi käskima.
... ”