”Ma külastasin üht sõpra ja kuulsin temalt selle loo.
Ta rääkis mulle lihtsalt niisama, ilma mingi ajendita. Võis ka rääkimata jätta. Alustas seda auru all olles, ent siis, kui ütlesin, et ei usu ühtegi sõna, hämmastas see teda ja ergutatuna minu umbusust, pidas oma kohuseks rääkida kõigest lõpuni.
...”