” Kui aseõpetaja naine ühe verivaese noormehega minema läks, polnud hukkamõistval keelepeksul otsa ega äärt. Tütred olid tal alles väikesed: üks üheksane, teine seitsmene. Ja aseõpetaja oli talle ju nii hea mees. Tõsi küll, pea oli kirikhärral hall. Aga vuntsid olid tal mustad, väljanägemine esinduslik ning argne kirg oma kauni ja ohjeldamatu naise vastu endiselt kuum.
Miks naine ära läks? ... ”