”Saatana päevik” jäi Leonid Andrejevi viimaseks suureks teoseks ja seda võime pidada tema vaimseks testamendiks. Kirjanik alustas romaani 1918. aastal, kuid tema ootamatu surmaga südameinfarkti tagajärjel 12. septembril 1919 jäi see töö pooleli. Ehkki romaan jäi lõplikult viimistlemata, ei jäta see oma ideelise sisu või süžeearenduse poolest sugugi lõpetamata muljet.
Romaan on kirjutatud raskes hingelises seisundis. Kirjanik kannatas füüsiliste vaevuste käes, lisaks ärritasid autorit poliitilised sündmused. Kirjanik oli Veebruarirevolutsiooni küll rõõmuga tervitanud, kuid ta ei pooldanud Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni. AUtorile näis, et bolševike võim viib kättevõidetud demokraatlike vabaduste likvideerimiseni ja saadab Venemaa hukatusse.