Pentti Holappa kirjanduslik looming on jäänud oma põlvkonnakaaslaste hulgas nähtavalt iseseisvaks, eriti proosas, ja saanud ilmseid mõjutusi uuemast prantsuse kirjandusest. Kõige selgemini ilmneb see iseseisvus tegelikkuse ja fantastika järjest süvenevas põimumises, mida on eriti võidud tähele panna neljast novellist koosneva ”Vormimuutused” ilmumise järel.