Käesolev lühiromaan kuulub autori religioonikriitliste teoste tsüklisse. Jeruusalemma kingsepa Ahasveeruse üldtuntud lugu raamjutustusena kasutades kujutab autor selles vana-kreeka valgusejumala Apolloni preestrinna hirmsat elusaatust, annab kahe üksikisiku, rändava juudi ja nimetu püütia siseheitluse taustal vapustava pildi varakristliku ajastu inimese segipaisatud kujutlusmaailmast, kus kõik üle argipäeva ulatuvad hingeelamused seostuvad nii- või teistsuguse jumala mõistega, mis saigi toitepinnaks sajandeid inimvaimu ahistanud ristiusu levikule.