”Petja, Keukai ja Ettai seisid merekaldal... Mürinal veeresid randa rasked murdlained. Põhjatuul rebis nende valgeid harju, puistades vahu peenteks piiskadeks. Vaatepiiri tumedal joonel, seal, kus mässav meri ühines lumepilvedes taevaga, oli nähtavale tulnud liikuva jää katkematu viirg.
”Jää liigub ranna poole...” ütles Keukai ärevalt, silmitsedes pahaendeliselt jääviirgu.
”Ja suitsu ikka veel ei paista,” lausus Petja samas toonis.
”Laeval on raske niisugusest jääst läbi tungida,” arvas Ettai omakorda. ”Aga kui ta viimaks ei tulegi?”
...”