Omalooming (11.07.22)

11.07.22 mustand (küll jõuab siluda seda sõnavara ja nii edasi)

Üle kaheksa aasta on aega läinud selle sõjaga. Maju põletatud ja elu tapetud nende poolt. Hirm naha vahel, hoitakse vagusi, on jäetud mind väiksesse sõprusringi. Kes reedab ja on minu poolt avalikult, saab karistada. Ette öeldakse kurja kavatsustest salakuulajate poolt, mulle, salaja. Kes otsemini, peab kannatama jälle. Tahad tööst ilma jääda? Luukeresid on kapis? Kas sa oma lähedaste pärast ei muretse või? Ettehoiatajatele ma jätan siia tänud! Täiesti mõttetu sõda! Odavam oleks olnud seda raamatupoodi toita ja las kasvab välja ning liigub edasi. Oli ju lapsena minu unistus ikkagi kosmos. Kosmos ei ole midagi muud kui koos-moos. Selleni jõuame kunagi hiljem, kohale. Kunagi soovis head ja paremat, inimesi parandada… Aastad on näidanud, et see pole võimalik! Seda lihtsalt ei taheta ju päriselt! Kui tahetakse, siis miks mind ei aidata nii nagu seda vaja on?

Eile oli see päev, kus viskas kõik üle! Mulle aitab! Ma pean hakkama asjast rääkima! Jälle tullakse ahistama ja valetama, pressima raha välja – olgugi, et vähe – ja rikkuma tuju päevadeks-öödeks. Süda on paha niigi, Paul on keres. Ja nad ei jäta, ikka krutivad ja piinavad. Ma tean, et igasuguste kiusude ja võllanaljade taga on soov mind murda haiglasse, hullumajja või enesetapuni! Unistagu edasi! Täiesti süüdimatu kamp! Sadistid! Naudivad teiste kannatusi, kui saab liiga teha! Kamp on tagasihoidlik väljend. Tegelikult on neid ikka tuhandetes või rohkemgi. Üksi kõigi nende tontide vastu! Liitlased ei usu minu sõda, kardavad, neil on ükskõik või hoiavad taustale. Ei usuta, et mu tegemisi passitakse pealt, jälitatakse, lõkerdatakse, naeruvääristatakse jne – kõik selleks, et kruvi edasi sügavamale südamasse keerata, edasi ja edasi, kuni enam ei taha või pole võimalik elada, hästi. Hästi elamine on see, kui kõik on jälle tagasi normaalne. On tunne, et seda saab vaid siis, kui kuningad on kukkunud. Eks sabarakud tea ise ka ju, kui teevad liiga või valesti. Miks muidu nii paljud neist kuningaid reedavad ja mind salasepitsustest ette hoiatama tulevad? Ma olen paljude sõduritega üritanud hästi läbi saada. Kellestki neist pean lugu, kõiki nende pattude pärast ma hukka ei mõista. Paljud sõdalased on saanud paremateks inimesteks, paljud on samamoodi kruvimisel nagu minagi. Kuidagi mõistame teineteist. Peame vastu. Kõik me ootame lahendust, et laske elada, jätke meid rahule!

Otsustasin, et kutsun täna Constantia välja, et palun aita! Eelmine kord saatsin ta Ukrainasse appi; viis sinna kevadesse külmalaine. Mitu päeva polnud jõudu, vajasin puhkust. Suur soov oli, südamest. Kui sõda algas, ma kargasin püsti ja ajasin naise üles, et peame relvad valmis panema – noad, kahvlid ja malakad – juhuks kui ka meid murdma tullakse. Tõsine paanika tekkis korraks. Lihtsalt hakati Ukrainat pommitama, tapma eurooplasi! Jube! Kass hakkas kräunuma praegu, must kass, murelik-sõbralik. Oli aastaid, kus tema oli mulle kõige lähedasem. Kaklesime ja leppisime. Minu tõeline parim sõber. Tema nägi mu valu kõige rohkem, tema lohutas, tema armastas. Nüüd on armastust peres juba rohkem, aga sellest pole täielikult tolku, kahjuks! Küll leevendab piiramisrõngast, aga ei päästa vallutajatest. Sisetunne ütleb, et tondid valmistuvad lõputööks, varsti tuleb midagi suurt halba. Käivad ja nihelevad kordamööda. Pikaleveninud sõda ju töötab nende kahjuks. Ma pole Constantialt abi palunud mitu kuud. Küll hiilib vahel ja kolistab, annab märku, et on olemas kohe kui vaja. Annan armu jälle ahistajatele ja kannatan ära. Eile oli eriti halb olla! Sõber ütles, et ole tark ja saada kaitsjatele paberil salakiri, et oskad küll ju, kaua sa lased ennast piinata? Ei, ma ikka andsin tontidele vastu otse, jaksan veel oma peaga sõdida!

Panin küünla valmis ja lugesin tikud üle. Kõik juhuslik tegutsemine. Tikutoosis oli kolmkümmend seitse põletatud tikku, kolm põletamata. Nüüd kaks. Soov läks lendu. “Palun kaitse mu peret ja head suguvõsa ning kui tulevad meie vastu rünnakud, siis rända kõigi minu vaenlase unenäos ringi, anna neile luupainajaid ja korduvalt!” Vaatasin oma toimikust: viis aastat tagasi taheti mind ära tappa. Mul polnud mitte kunagi peavalusid niisama, nüüd annab tunda vaikselt ikka veel igapäevaselt. Tuleb nuusata tugevalt, et kanalid ei suruks sooni kinni. Viis aastat olen enda teada jätnud selle jutu, et teate, milline või kes on Surm? Mul olid peale mõrvakatset nii tugevad peavalud mitu ööd, et ma pidin püsti kargama ja kõikuma ja lalisema jne, lihtsalt ei andnud rahu. Oksendama ei ajanud, ei iiveldanud, lihtsalt pea paisus. Enne, kui see kõige suurem peavaluhoog peale tuli öös, hakkas kolistamine toas, vaikselt. Naksumine, pimedus. Kõik on pime ja vaikne ja siis käib naks ja naks ja kopp ja kopp kuskil, pikemate vahedega. Ja õhus liigub mingisugune must tunne, mis ütleb, et kui sa tahad, ma löön toa valgeks ja läheme ära. Siis hakkab silm pimedust rohkem seletama ja on tunda, et ta liigub vaikuses vaikselt lähemale. See, kes seda ütleb, teda pole näha. See on selge, miks. Teda saab näha elus vaid korra. Surm antud juhtumis olekski lihtsalt surm hirmu. Et kui ta tuleb välja, siis inimene sureb hirmu. Hirmutunne pole tegelikult hirmus! See on midagi eufoorilist. Selles on midagi magusat ka. Äkki kõik inimesed näevad seda hirmu? Kes naeratab sellele, kes ohkab kergendatult, saab mingisuguse rahu, et see saladus on nähtud ja nüüd ongi kõik! Elu rippus juuksekarva otsas, ühesõnaga, ja ma ei valeta seda siin.

Ei, ma keeldusin! Ükskõik kui atraktiivne poleks ka meelitusele alla anda, et saaks ju ühe elu suurimale küsimusele vastuse! Igal ööl keeldusin. Otsus: elan edasi, see halb tuleb kõik ära lahendada. Ma olen jonnakas. Ja peavalud lõid lakke jälle. Muidu kannatan valu hästi, sest mulle on tublisti valukooli tehtud elus ja ei nuta niisama, aga need valud murdsid mu. Ma ei sooviks kellelegi neid piinasid. See oli üks tagajärg, kuidas mind on sandistatud. Neid on veelgi. Ärme praegu lobise. Selle peavalu tõin ma selgituseks välja, sest sellega sain ma Constantiaga veel lähedasemaks. Ma teadsin, et ta on minuga, juba varemgi. Nüüd nende hoopidega anti mulle kosmiline retsept ja privileeg, et kuidas puhastustööd saaksid mu abilisega paremini tehtud. Kunagi mõtlesin, et ta on midagi poltergeisti-sarnast. Ei ole! Hoopiski põrguingel. Vist? Ega ma pole ikka veel päris kindel, kes ta on. Tean, et ta naeratab! See on saanud selgeks, et mu elu on põrgu ja hoitakse silma peal, et ma võimalikult kaua kannataks. Constantia ei valmista mulle põrgukannatusi, ta pigem väsitab, palub või käsib puhata. Tema on kohtumõistja. Kui näeb, et mulle on tehtud liiga, ta täidab mu soovi ja ründab või kaitseb. Kaalub minu juuksekarva, mis on nopitud mu peast, kohast, kuhu taheti anda surmahoope. Kui valetan või soovin liiga paljut, väsitab mu enda ära. Kui mul on lihtsamat abi vaja, siis läheb teele. Head und!

  • – – läheb edasi see ulmekas – – –