”Acta Semiotica Estica” XVIII numbri teemade valik on juba tavapäraselt mitmekesine: budismist ja helimaastikest kuni kultuuritüpoloogiateni. Autorite seast leiame nii Tartu ülikooli semiootika osakonna üliõpilasi kui kogenud professoreid ja teadlasi. Sel korral sisaldab number nelja originaalartiklit, millele lisandub mahukas Märkamiste rubriik vestluste, tähelepanekute, esseede ja tõlgetega. Nagu tavaks saanud, pakume lõpetuseks ülevaadet eelmise aasta semiootika-alastest sündmustest ja TÜ semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.

Kogumiku avab Andres Herkeli jätk eelmises numbris ilmunud artiklile budismi semiootikast, kus keskendutakse budismi põhimõistetele. Nelly Mäekivi uurib euroopa naaritsa taasasustamist Hiiumaal, keskendudes muutustele omailmas. Keily Tammaru, Leonora Palu, Oskar Harding ja Timo Maran kirjutavad helimaastike rollist ja tähendusest Tartu puhkekohtades. Tekst valmis TÜ semiootika osakonna magistrikursuse ”Keskkonna semiootiline analüüs” raames rühmatööna. Silvi Salupere ja Irina Avramets annavad artiklis ”Veelkord kultuuritüpoloogiast” lühiülevaate kultuuride ajalookulu periodiseerimise ja tüpologiseerimise katsetest alates vanainda ja antiikmaailma mütoloogilistest jaotustest kuni 20. sajandi strukturaal-semiootiliste uurimusteni. Arutletakse tendentside ja seaduspärade üle, mis seda uurimisala vormivad.
Märkamiste rubriigis leiab üleskirjutuse vestlusest Thure von Uexkülliga 1995. aastal Puhtu bioloogiajaamas ja intervjuu Aleksei Lotmaniga, kus fookuses on Juri Lotman koos oma kolleegidega, semiootika ja keeled. Igor Gräzin arutleb ”Õiguse võimalikust olemisest pärastpostmodernismis” vendade Voitkade näitel.
Tekst eesti keeles, artilklite kokkuvõtted inglise keeles.