Kõige süsteemikindlamaks vene filosoofiks nimetatud Semjon Franki (1877-1950) teoste esimene köide ”Avatud Eesti raamatu” sarjas sisaldab neist kaht. ”Inimese hing: Sissejuhatuse katse filosoofilisse psühholoogiasse” (1917) on vene filosoofilise antropoloogia tähtteoseid. Käsitluse lähtepunktiks on rahulolematus psühholoogia arengusuundadega, nende muutumisega psühhofüüsikaks ja psühhofüsioloogiaks. ”Inimese hinges” eristab Frank teadvuse kolme vormi: esemeline teadvus, hingeline elu ja eneseteadvus. Selles kompleksis raamistavad eneseteadvus ja esemeline teadvus hingelise elu kui kõikühtsuse stiihiat. Hinge kui individuaalseülese idee aktiivse ilmingu näiteks toob Frank geniaalse looja. Seda mõttekäiku jätkab Frank konkreetsete näidete varal tekstides, mis on koondatud omaette tervikuks ”Etüüdid Puškinist” (1957). Frank seob Puškini loominguga nii olemise kui ka hinge süvakihid. Tema käsitlus liigub geeniuse loomingut tõlgendades hingelisest elust vaimse elu suunas ning avab selle mitmekihilisuse. Samade kaante vahele jõudnud kahele teosele on saatesõna kirjutanud Peeter Torop.