Baruch Spinoza (1632-1677) peateos ”Eetika” (1677) hakkab peale jumala kui lõpmata olemise määratlemisega ning lõpeb lausetega sellest, et inimese õnn seisneb tunnetatud armastuses selle lõpmata olemise ehk ainsa substantsi vastu. Spinoza jumalatunnetuses on nähtud seost müstika ja juudi kabalaga, samas on ”Eetika” üles ehitatud väga ratsionaalsel ehk nagu autor ise ütleb – ”geomeetrilisel moel”, definitsioonide, aksioomide ning loogiliselt üksteisest tulenevate teoreemide ja nende tõestuste reana. Maailma jumalik korrastatus avaneb siin inimesele kättesaadaval kujul – tema loogilise korrastatuse kaudu.