Ühtede kaante vahele on põimitud 1. osa (ilmus 1923): Eesti ajakirjaniku, ajaloolase ja ühiskonnategelase Eduard Laamani (1888-1941) poolt koostatud raamatu uustrükk; ja 2. osa (ilmus 1929), autorid J. Poopuu ja J. Andreller. See on lugu otsustavatest sündmustest Vabadussõja alguses, mil Punaarmee väljatõrjumisel Eestist mängisid kandvat rolli soomusrongid. Saame ülevaate soomusrongidest ja nendega seotud väeosadest ja isikutest. Originaalteksti lausestust ja sõnavara on uustrükis tänapäeva lugeja huvides mõnevõrra kohendatud. Raamat on varustatud arvuka fotomaterjaliga.
Järgnevalt on plaanis avaldada ka käsikirjana arhiivi talletatud 3. (Sõda Landeswehriga) ja 4. osa (Pihkva kaitsmine).

Soomusronglased ja Soomusrongide diviis kujunesid Vabadussõjas omamoodi legendaarseteks nähtusteks, mis oli võrreldav näiteks kuperjanovlaste kuulsusega. Vabadussõja alguskuul, mil Eesti Vabariigi olukord näis pea lootusetuna, olid soomusrongid need väeosad, mis kõrgema meeleoluga teiste hulgast välja paistsid. Selle põhjuseks oli asjaolu, et soomusrongide meeskonnad olid komplekteeritud peaaegu eranditult vabatahtlikest, nende seas ka hulk koolipoisse (hiljem, sõja kestel, täiendati soomusronge ühtlasi mobiliseeritutega). Löögiüksuste maine said soomusrongid oma tegutsemise tulemusena Eesti vägede 1919. aasta jaanuarikuise vastupealetungi ajal. Soomusrongide juhid unistasid aga omaette väekoondisest ning sõjavägede ülemjuhataja käsul sündiski 10. veebruaril Soomusrongide divisjon. Lisaks laia- ja kitsarööpalistele soomusrongidele hakkas see hõlmama endas ka soomusautosid. Seejärel, märtsis, liideti divisjoniga veel mõned jalaväepataljonid ning välisuurtükiväge. Jalaväepataljonid – Scouts pataljon, Kuperjanovi partisanipataljon ja Kalevlaste Maleva – kuulusid samuti Eesti sõjaväe paremate väeosade hulka. Nõnda kujunes Soomusrongide divisjonist midagi eliitväekoondise taolist. Divisjoni allüksused võtsid osa kõikidest Vabadussõja tähtsamatest operatsioonidest. 22. augustil nimetas sõjavägede ülemjuhataja Soomusrongide divisjoni ümber diviisiks.

Soomusrongide diviisi ajalugu väärib kahtlemata omaette uurimust – nii sügavamat sõjateaduslikku kui ka populaarteaduslikku käsitlust. Põhjalik sõjateaduslik uurimus kahjuks seniajani puudub, samas kui populaarteaduslike ülevaadete kohalt pole olukord õnneks nii trööstitu. Käesolev raamat on seniajani kahtlemata kõige põhjalikum ning süsteemsem Soomusrongide diviisi ajalooteos. Selle esimene osa (alapealkirjaga ”Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine”), mis käsitles võitlusi sõja algusest kuni 1919. a veebruarikuu alguseni, ilmus juba 1923. aastal Eduard Laamani (1888-1941) sulest. Viimasele oli teose koostamise ülesandeks teinud Soomusrongide brigaadi Ajaloo komitee (nimetatud brigaad oli Soomusrongide diviisi otsene järglane). Peterburi ülikoolis õigusteadust õppinud E. Laaman töötas raamatu kirjutamise ajal Eesti Vabariigi Välisministeeriumi ametnikuna, hiljem tegutses ta ajakirjanikuna ning viljaka publitsisti- ja ajaloo-uurijana. 1930. aastate lõpul naases ta Välisministeeriumisse. Ehkki E. Laaman ei omanud ei sõjaväelase ega ka ajaloolase haridust, võib tema Soomusrongide diviisi ajaloo esimest osa pidada üpris õnnestunuks ning oma eesmärki täitvaks. Sama saab öelda teose teise osa kohta, mis kandis alapealkirja ”Võitlused piiridel” ning käsitles ajavahemikku veebruar kuni juuni algus 1919.

Teine osa väljus trükikojast esimesest tervelt kuus aastat hiljem (1929. a), puudub selgus, mis oli taolise viivituse põhjuseks. Lisaks vahetus autor. Täpsemini oli neid nüüd kaks: Johannes Poopuu ning Jüri Andreller. J. Poopuu (1886-1929; VR I2, VR II2) omas Soomusrongide diviisiga kõige otsesemat kokkupuudet, olles Vabadussõja ajal selle väekoondise staabiülemaks ning tõustes alampolkovniku (kolonelleitnandi) auastmesse. Aastail 1921 – 1926 oli Poopuu erus, seejärel teenis ohvitserina taas Eesti sõjaväes. J. Andrelleri isiku kohta puuduvad siinkirjutajal paraku kindlad täiendavad andmed. Teise osa viimasel leheküljel on autorid avaldanud oma kavatsused tulevikuks. Sealt näeme, et sarja kolmas osa pidi kandma alapealkirja ”Sõda Landeswehriga”, neljas osa – ”Pihkva kaitsmine”, viies osa – ”Lõpu operatsioonid”. Raamatutena need siiski kunagi ei ilmunud. Võimalik, et selle põhjuseks oli J. Poopuu varajane surm. Ometi oli ta juba valmis kirjutanud kolmanda ja neljanda osa käsikirja ning alustanud viiendagi oma, mis kõik on praegu talletatud Eesti Riigiarhiivis Vabadussõja Ajaloo Komitee Töökomisjoni fondis (fond 2124).