Argielus puutume kokku paljude keemiliste ainete ning ühenditega, mis kätkevad endas ohtu ja nende keerukad nimetused võivad põhjustada arusaamatust ja hirmu. Sissevõtmisel võivad tekkida mürgistused ja nahaga kokkupuutel ärritus või põletikud. Sageli ohtlikkust siiski kas ülehinnatakse või alahinnatakse.
Teise maailmasõja lõpul avastati efektiivne putukatõrjevahend DDT, mida laialdaselt rakendama hakati. Siis aga selgus selle kemikaali ohtlikkus ja mürgisus inimesele ja loomadele ja DDT on nüüd keelustatud.
Möödunud sajandi lõpukümnendil muutus moekaubaks teflon, sest sellega kaetud pannil saab praadida rasvaineta. Nüüd on selgunud selle plasti ohud ja mürgisus. Keemilised ained muudavad meie elu mugavamaks, kuid samaaegselt võivad saastada ja reostada elukeskkonda. Väetised suurendavad saake ja parandavad toiduainete kvaliteeti, üleväetamisel aga saastavad elukeskkonda, võivad kuhjuda toiduainetesse ja joogivette ning halvendada nende omadusi.
Autorid püüavad raamatus erapooletult hinnata keemiast tingitud ohtusid ja nende negatiivset mõju meie elukeskkonnale.

Raamat on vastavalt käsitletavatele teemadele jagatud kuueks peatükiks:
1) Õhk elukeskkonnas;
2) Olmekemikaalid võivad olla mürgised;
3) Me elame kiirguste võrgus;
4) Toiduainete keemia ja toidu lisaained;
5) Isiklik hügieen ja
6) Olmekemikaalid argielus.