”Ootamatu ja mõttetu surmajuhtum on meilt röövinud Ilmar Tõnissoni isikus mehe, kellelt eesti avalik elu ja eesti teadus võisid loota erakordseid saavutisi.” – Need Peeter Tarveli sõnad järelehüüdest selle traagilise surma puhul on täpsed: Ilmar Tõnisson olnuks üks Eesti Vabariigi tulevikumehi, ent tegematajäänu ei vähenda tehtu tähendust. Oma ”lühikese, aga sisuka ja tiheda elu” (P. T.) vältel, õieti peaaegu täpselt kümne aastaga (1930-1939) suutis ta jätta pärandi, mis kindlalt kuulub eesti vaimu- ja sotsiaalteaduste ajaloolisse varamusse. Sündinud 1911 Jaan Tõnissoni pojana, õppinud 1928-1935 Tartu Ülikoolis filosoofiat, ajalugu ja muinasteadust, olnud seejärel ülikoolis diploomitud edasiõppija ning teaduslik stipendiaat, siirdus ta end täiendama Londonisse, kus kuulas B. Malinowski, K. Mannheimi jt. loenguid. Kõik katkes surmaga, mille üle arutledes H. Runnel esitab ulatuslikke fragmente Arno Raagilt, Jaan Tõnissonilt ja Aleksander Hellatilt. T. Hiio vaatleb muu kõrval I. Tõnissoni ka EÜS-i liikmena. – Köide jaguneb tsükleiks ”Emajõe ääres” ja ”Kriitiline rahvuslus” ning sisaldab nii magistriväitekirja ”Diferentsiaalse rahvuspsühholoogia uurimismeetodid” (1935) kui ka prohvetliku kirja isale (1939) ning on varustatud nimeloendiga.