”Tõsiloo ”Kuhu kõik nad jäid?” teises raamatus püüan tagasi vaadata sündmustele, mis algasid Kagu-Eestis 14. juunil 1941. Otsetõuke selleks andsid kaks ”peiteleidu” Võrumaalt.
Ain Tiganik kirjutas tollest päevast ja järgnevast 1964. aastal Kanepis majas, mille oli äsja ehitanud. Kirjutas, et vähemalt tema poeg ja tütar, kes olid sündinud Novosibirski oblastis, teaksid, kuidas ta põrgus elas. Salamisi hellitas ta lootust, et kord ilmuvad tema mälestused trükis, kuid esialgu varjas ta neid isegi laste eest.
Inga Jõgeval jätkus kirjutamistahet Rõuges 1988. aastal, kui ta oli liikumisvõimetu. ”Ärgu olgu lugejad ranged, kui kiri vilets ja jutt ei voola ladusalt, see jääb mul ainukeseks päranduseks lastele ja lastelastele,” kõlab vihikus viimane lause.
Nemad polnud ainsad, kes tahtsid kirjasõnale usaldada oma saatusloo. Kuid riigis, kus tähtsaim ajaleht oli ”Pravda”, ei tohtinud keegi kirjutada võimu vägivallast ja kuritegudest. Leedu naiselt Tomski oblastis äravõetud päevik tõlgiti vene keelde, tõmmati paljudele lausetele punane joon alla ja kirjutaja viidi vanglasse. Pärast seda põletas endine õpetaja Hilda Reimand paberile ilmunud sõnad. Arvan, et ka Ain Tiganikul oli põhjust oma sõnu kurja silma eest varjata.”
– Eessõna, Jaan Ellen