”Rikkal mehel jäi kaasa haigeks. Kui naine tundis, et elu lõpp läheneb, kutsus ta oma ainsa tütre voodi äärde ja ütles talle: ”Armas laps, jää alati heaks, juhtugu sinuga mis tahes!” Siis sulges ta silmad ja suri. Tüdruk käis iga päev ema haual nutmas. Tuli talv. Lumi kattis haua valge linikuna, ja kui päike selle kevadel oli eemaldanud, kosis mees teise naise.
Uus naine tõi majja kaks tütart kaasa. Nad olid näo poolest ilusad ja õrnad, aga süda oli neil mõlemal must ja õel. Vaeslapsel algas paha põli.
…”