Eesti- ja hispaaniakeelsete tekstidega ”El Extramuro/Väljaspool müüre” võiks olla (peaaegu) luuleraamat või (peaaegu) pilditekst. Võib-olla miski, mis asub luule ja fotograafia piiril.

”See raamat on sündinud argistest tähelepanekutest, mida tegin Tallinna vanalinna müüre ümbritsevatel tänavatel oma poja Benjamini esimesel eluaastal. Iga kord, kui lapsel oli uneaeg, jalutasin vankriga ümber vanalinna. Võtsin ringkäigu ette mõttega, et ta umbes poolteist tundi magaks. Kui sadas lund, otsisin mõne väikese kohviku, kuhu varjule minna. Peaaegu iga kord jõudsin Vabaduse väljakuni. Sellel teekonnal oli mul alati kaasas fotoaparaat. Esimesed fotod olid Tallinna rikkalikust ja kaunist arhitektuurist, mis aastaaegade vaheldudes pakub jäädvustamiseks tuhandeid vaatenurki. Kuid aja möödudes vahetas arhitektuuri välja inimmaastik, mis ongi selle raamatukese kandjaks.”

Poeetilised märkused (juhised raamatule lähenemiseks või temast hoidumiseks):
a) Lugemiseks pühkige soomused silmadelt.
b) Avage uks. Siis pistke pea välja nagu äsja koorunud linnupoeg. Ja ehkki iglusse tungib külm tuul, silmitsege teraselt seda jäljerida, mis on sündinud kohtumisest teisega.
c) Mõnikord on müür teie keha ja täidab kogu pildi. Siis peate kiiresti oma vaimutiibu lehvitama, et mitte jäätuda.
d) Mõnikord müüride piirjooned hägustuvad. Siis ei tea te, kas müürid kõrguvad seal, kus on peatunud teie pilk, või seal, kus asub sõna.
e) Ärge püüdke leida igast värsireast muusikalist riimi, sest teid võib tabada pettumus. Nendel tekstidel on lihtsalt omamoodi valge kõla, see tähendab niisugune vaikus nagu langevarjuga lumisele kalmistule liueldes. Tahtsin öelda meri.
f) Mida rohkem on juhiseid, seda suurem on must auk, niisiis ärgem petkem end: igasugune poeetiline artefakt on loodud noodijoonestikul, mis paneb kõlama nähtamatu heliriba me naha all ja mälu rütmilises tukslemises.