”Kui kirjastus teatas, et neil on kavatsus mulle klassiku tempel otsa ette lüüa, siis tundsin, et sellest saab jagu ainult huumoriga. Mõtlesin, et olen esimene noorsõdur, kes kohe kindraliks ülendatakse. Pole iial saanud veltveebel olla ega endast nooremaid utsitada.
Kas minu värsikestel on aegumatut väärtust või mitte, ei ole mina suuteline otsustama. Kuid kindlasti on seda armastusel, mis neid kirja panema ajendas. Armas kodumaine lugeja, vaatle neid ridu kui au- ja tänuvõlga maarjamullale, mis mind seitseteist kaunist aastat on oma süles kiigutanud. Kui nende kaudu kaob kübekenegi sellest võõrastusest, mis on kerkinud kodu- ja väliseestlaste vahele, siis on nad oma ülesande täitnud. Sooviksin väga, et mõistetakse, miks mõnes olukorras on seda mulda kaugelt kergem armastada kui ligidalt.”
– autor