Kõik katsed armastust ümber jutustada on ebaõnnestumisele määratud. On raske rääkida armastusest, tundmata, et kõik on juba öeldud, et me kõigest kordame stampväljendeid, filmidialooge. On raske armastada, eeldamata, et kohe-kohe hakkab taustaks kostma mingit kuradi viiulimuusikat. Ja et oleks eriti keeruline, siis on raske saada üle kahtlusest, kas sa tõesti oled armunud teise inimesse või armusid taas kord armastusse, armastusloo tekkimise võimalusse, iseendasse, iseenda armunud minasse.

Siin on lugu sellest, kuidas armastavad tavalised inimesed, kelle armastus pole ei täiuslik ega müütiline, samuti mitte võimatu ega traagiline. Lahutus nagu iga teinegi.

Isaac Rosa (1974) on Hispaania kirjanik, tema romaane on tõlgitud eri keeltesse ja nende põhjal on tehtud mitu filmi. Talle omistatud tunnustustest väljapaistvaim on Rómulo Gallegose auhind (2005), mis antakse kogu hispaaniakeelse kirjandusruumi kahe aasta parimale teosele. Rosa on tuntud kui nõudliku kirjandusmaitsega lugejale suunatud ning hea stiiliga autor.

”Õnnelik lõpp” ilmus hispaania keeles 2018. aastal ning viis erinevat kultuuriväljaannet valisid üksteisest sõltumatult selle aasta parimaks raamatuks. See on romaan armastuse võimalikkusest kaasaegses maailmas, aga ka majanduslikust ebakindlusest, maale elama pöördumise unistusest, vanemlusest, kärgperendusest, seksuaalsusest, truudusest. Rosa kirjutab kõigest nii, et see ei muutu moeteemade üksteise otsa lükkimiseks, vaid puudutab väga inimlikult, peaaegu jahmatab ilustamata äratundmisega. Metafoorid annavad mõnes mõttes üdini argisele loole tundlikku poeesiat, mehe ja naise dünaamiline dialoog määrab tegevuse ja emotsioonide kord aeglustuva, kord ägeneva tempo, tekst muutub kohati omamoodi ruumilisekski. Lugu on esitatud tagasivaatelisena ja tagurpidi pööratud kronoloogiaga: alates suhte luhtumisest kuni esimese kohtumiseni, õnneliku lõpuni.