Ukraina võitleb elu ja surma peale Venemaaga, et säilitada oma territoriaalne terviklikkus ja poliitiline sõltumatus. Ent praegune konflikt on lihtsalt kõige viimane pikas Ukraina alade ja suveräänsuse pärast peetud lahingute ajaloos. Ajaloolane Serhi Plohhi kinnitab raamatus ”Euroopa väravad”, et Ukraina olevikust ja tulevikust arusaamiseks peame uurima selle maa minevikku.

Kesk-Euroopa, Venemaa ja Lähis-Ida vahel asuvat Ukrainat on vorminud impeeriumid, mis kasutasid seda ala ida ja lääne vahelise strateegilise väravana – alates Rooma impeeriumist ja Osmanite impeeriumist kuni Kolmanda Reichi ja Nõukogude Liiduni. Sajandite kestel on Ukraina olnud mitmesuguste eri kultuuride kohtumiskoht. Paiksete elanike ja rändrahvaste ning kristluse ja islami elementide segunemine stepi piirialal andis tulemuseks raevukate sõdalaste, kasakate seisuse, aga katoliku ja õigeusu kiriku kohtumine rajas usulise traditsiooni, mis ühendab endas lääne- ja idakristluse. Ukraina on olnud koduks ka miljonitele juutidele, seal on sündinud hassidism ning seal asus üks holokausti surmaväljasid.

Plohhi vaatleb Ukraina ajaloolisi identiteediotsinguid Ukraina ajaloo oluliste tegelaste elude kaudu: Kiievi vürst Jaroslav Tark, kelle tütrest Annast sai Prantsusmaa kuninganna; kasakate valitseja Ivan Mazepa, kellele andsid oma poeemidega surematuse Byron ja Puškin; Nikita Hruštšov ja tema protežee, oma eestkostja vastu tõusnud Leonid Brežnev – kes kõik nimetasid Ukrainat oma koduks; ning 2013. ja 2014. aasta Maidani protestide kangelased, kes esindavad praegust võitlust Ukraina tuleviku pärast.

Raamatus saab selgeks, et tänane kriis on ajaloo traagiline kordumine, kus Ukraina on taas kord sattunud üleilmsete mõõtmetega lahingu keskmesse. Selle olulise riigi autoriteetse ajaloona lubab ”Euroopa väravad” meil paremini mõista, kust on saanud alguse kõige ohtlikum rahvusvaheline kriis alates külma sõja lõpust.