Pika teekonna läbinud väliseesti autor seisatab, vaatab tagasi ja iseendasse. Ta on sündinud eestlaseks ega oska kellegi teisena hauda minna. Nüüd küsib ta, kas ja kuivõrd tema sünnimaa teda, kaaluva osa elueast võõrsil veetnud kirjanikku, üldse omaks tunnistab. On tal oma rahvale mingi sõnum? Ta sooritab külaskäigu noorusmaale, elab mõttes veel kord läbi oma rõõmu- ja õnnehetked, igatsused, täitumata soovid ja unistused. Kinnitab truudust oma veendumustele ja tõekspidamistele ning jagab lugejaga tõdemust: kui mälu on midagi talletanud, siis väärib see jäädvustamist. Kuni leidub teid, leidub ka käijaid. Käija sammudest jäävad jäljed. Sama on kirjutamisega. Iga kirjarida on jalajälg, mida keegi kunagi silmitseb ning mille järgi jälgede tegijat hindab ja arvustab. Sa lakkad küsimast ja kirjutad.

Eerik Purje (1927) lahkus Eestist 1944. aasta sügisel, värvatuna Saksa lennuväe abiteenistusse. Omandas kõrghariduse Austraalias Melbourne’i Kuninglikus Konservatooriumis muusikateooria alal ja rakendas hiljem oma teadmisi Torontos, juhatades eesti laulukoore. Viimastel aastakümnetel on ta tegutsenud ajakirjanikuna ja avaldanud kaheksa raamatut.