Veebruar 1862. Ameerika kodusõda on kestnud vähem kui aasta ja president Abraham Lincolni üheteistkümneaastane poeg Willie on raskesti haige. Surm saabub mõne päeva jooksul ning Willie sängitatakse puhkama Georgetowni kalmistule. Kaasaegsete kirjelduste järgi käib leinast murtud president korduvalt üksinda krüptis poja surnukeha juures istumas. Niisugusele ajalootõele rajab autor ebatavalise, üleloomuliku sündmustiku: Willie Lincoln avastab end järsku kummalisest vaheilmast, kus surnud, keeldudes oma surma tunnistamast, kõnelevad, nägelevad, sekeldavad, kahetsevad ja kurdavad elusaatust.

Autori sõnul sisaldab teos üleloomulikke elemente, kuid on siiski eelkõige ajalooline romaan. Teoses, mis vormistatud teatraalse ”mänguna häältele”, saavad lisaks elavatele ja kadunukestele tsitaatide kujul sõna ehtsad ning ka väljamõeldud minevikuallikad, esitades kokkuvõttes ajatu küsimuse: kuidas elada ja armastada teadmises, et kõik, mida me armastame, on määratud lõppema?