Lev Gumiljovi ”Etnogenees ja Maa biosfäär” avaldati 1989. aastal, kui Nõukogude Liidus olid puhumas uued tuuled. Käsikiri seisis deponeerituna Üleliidulise Teadusliku ja Tehnilise Informatsiooni Instituudi hoidlas 15 aastat. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et samal aastal nägi ilmavalgust ka Solženitsõni ”Gulagi arhipelaag”.

Gumiljovi (1912-1992) mõlemad vanemad, nii ema Anna Ahmatova kui ka isa Nikolai Gumiljov, olid aadlisoost luuletajad ning klassikutest vanemate aupaiste jäi Gumiljovi kohale alatiseks hõljuma. 1990. aastatel sai temast kultuslik figuur. Mehest, keda Nõukogude riik oli nõnda palju alandanud ja vangilaagrites vintsutanud, sai selle riigi lagunemist nähes tema raevukas toetaja. Gumiljov oli veendunud, et Venemaa peab säilitama oma võimsuse. Kõige tähtsam on ideoloogia – vaimne selgroog, mis kannaks impeeriumi. Venemaa ning Suure stepi rändrahvaste ajalugu ja kultuuri uurides oli Gumiljov leidnud selle Euraasia liidus.
Gumiljovi ideid, mida vaid mõni aasta varem peeti marginaalseks, püüab nüüd ellu viia Venemaa president Vladimir Putin.
Paljud Gumiljovi kriitikud on öelnud, et tema tööd on kirjutatud ülimalt paeluvalt ja neid saab lugeda nagu head romaani.