Gustaf Mannerheim (1867-1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil.

Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Mannerheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.