Käesolev teos ”Ekslemisi Euraasias” on jätk Ott Kursi eelmisele ”Ilmatarkade” sarja raamatule ”Elusid ja eluruume” (2009). Raamat koosneb kümnest peatükist, milles jutustatakse inimkonna ajaloost, rahvaste rännetest, rahvastiku kujunemisest, erinevatest keele- ja kultuuripiirkondadest, soomeugri hõimudest, üliõpilaste õppe- ja menetluspraktika kogemustest. Tutvustatakse ka nimekaid uurijaid ja õpetajaid maailmas ning Eestis.

Esimesed viis peatükki püüavad heita valgust kaugesse aega, mil inimene asustas ja hõlvas Euraasia, sellega külgnevad mandrid ning seejärel maailma kaugemadki kolkad ja päramaad. Järgneb käsitlus maastikumuutuste ja rahvarännete omavahelistest seostest. Vaadeldakse eestlastele kaugemate ja lähemate rahvuste ja rahvaste lugusid: alustuseks Vahemere piirkonna, iidse kultuurihälli kaht semiidi rahvast – juute ja maltalasi -, edasi juba meie hõimurahvaid – ungarlaste muistseid rännuteid ja valdavalt 20. sajandi sündmusi ning metsasoomlaste ümberasumist Skandinaaviasse.
Järgnevad peatükid jutustavad noore inimese silmapiiri avardumisest Euraasia suure impeeriumi sise-, põhja- ja kagualadele ning autori teadmiste omandamisest rahvaste, riigipiiride ja haldusjaotuse kohta.

Raamatu teine pool keskendub erinevatele isiksustele, kelle elu ja töö on autorit tugevasti mõjutanud. Käsitlemist leiavad nimekad uurimisreisijad Ármin Vámbéry ja Sven Hedin, maateadusehuvilise koolipoisi valgusallikaks olnud iseseisvusaegne koolikirjanik Jakob Kents ja Tartu Ülikooli esimene eesti soost geograafiaprofessor August Tammekann. Pikemalt on kõneldud Eesti 20. sajandi suurkujude hulka kuulunud keeletarga Pent Nurmekunna elust ja tegevusest. Viimased peatükid vaatlevad kaht eesti soost meest – kirjanik Einar Sandenit ja teadlast Matti Kaupsi, ning kaht Kesk-Euroopa maateadlast – Michel Cabouret’d ja Adolf Kargerit, kelle uurimistööd hõlmasid ka Eestit.