Juhan Voolaiu humoorikas raamat ”Hokimängija Tartu linnamüüril” räägib loo keskealise mehe mõistusevastasest öisest rännakust endisaegset Tartut ümbritsenud linnamüüri trassil. Eesmärgiks on ring läbida ilma igasuguse hinnaalanduseta, tungides võõrastesse aedadesse, ületades majad ning isegi Botaanikaaia palmihoone. Esikohal on peategelase heitlus sisemiste deemonitega, millest linnamüüril kõndimine peab ta vabastama, tegema temast jälle täieõigusliku ilmakodaniku, kes ta ükskord ammu, enne karme sündmusi minevikus oli olnud.

Vaatamata uskumatule seiklusele jääb lugu reaalsuse piiresse, kuigi fantaasiarikastes kõrvalepõigetes astuvad peategelasega ladusatesse dialoogidesse näiteks nii vürst Vjatško kui Peeter I. Nihestatus ajaloo ja praeguse aja vahel on teadlik ja mänglev, Põhjasõda ja linna mitmekordne hävimine väljuvad ajalooõpiku kaante vahelt ning ärkavad paljude teiste põnevate sündmuste keskel ellu, samuti on raamat täis vürtsikaid meenutusi peategelase minevikust, nõukogude perioodi lõpust ja vaba Eesti algusest.

Teksti kõrval tõusevad teise üliolulise komponendina esile raamatu pildid, fototöötlused, mis suures osas ei illustreerigi otseselt raamatu sündmusi, vaid on väärtuseks omaette. Kui siiani on vana Tartut rekonstrueeritud suhteliselt arglikult, siis Voolaid ei koonerda, lugeja silme ette kerkivad täiesti ootamatud vaated. Kuidas näeks Toomemägi välja, kui seal seisaksid Moskva rondeel ja Pikk Hermann? Kuidas oleks, kui Botaanikaaia kõrval kõrguks endiselt Vene värav, nii nagu keskajal? Mis oleks, kui Küüni tänavat ristaks linnamüür?
Kirjapandu ongi 100 % Tartut, kõva ja positiivne süst kõigile neile, kes seda linna oluliseks ja kalliks peavad, soe, lugupidav ja vaimukas tekst, mis sünnitab justkui elu etteheitena öösse sellised kummalised karakterid nagu Toome poe laps, unenäoline tudeng ja Botaanikaaia rahaahne valvur.