Eesti kool seisab väljakutse ees muutuda väärtuspõhiseks kooliks, mida iseloomustab arengu- ja koostöökeskne õpikäsitus. Väärtuspõhises koolis ei tähenda õpetamine ainult teadmiste edastamist, vaid ka isiksuse arengu soodustamist. Õpilases nähakse partnerit, kelle võimete väljaarendamise nimel teevad koostööd õpetajad, tugispetsialistid ja lapsevanemad. Väärtuspõhises koolis õpivad õnnelikud õpilased ja õpetavad õnnelikud õpetajad, sest seal on head suhted ja koostööd toetav koolikultuur.

Viimased viis aastat (2009-2013) oleme otsinud võluvõtit, mis avaks ukse väärtuspõhisesse kooli. Koos paljude partneritega koolidest ja lasteaedadest, ülikoolidest ning Haridus- ja Teadusministeeriumist oleme sõnastanud põhikooli ja gümnaasiumi õppekava alusväärtused ja sihiseaded, töötanud välja kooli väärtusarenduse hindamismudeli ning loonud metoodilised vahendid väärtuskasvatuse läbiviimiseks. Ent iga kord, kui arvasime, et võti on leitud ja uks avaneb, selgus, et selle ukse taga on veel teinegi suletud uks ja nii ikka edasi. Täna mõtleme, et võluvõtit ehk polegi. Uksed avanevad siis, kui räägime üheskoos läbi, milline on noore inimese kasvamiseks parim kool. Ühel hetkel hakkab kõneldu looma tegelikkust, kui kõik selle nimel tegutsevad.