Pärast rajamist 1190. aastal Palestiinas Akko all ja 1198. aastal rüütliorduks ülendamist laienes Saksa Ordu väga kiiresti, omandades maavaldusi, kantse ja valitsuspiirkondi pühal maal, Vahemere ääres, Saksamaal ning ennekõike Preisi- ja Liivimaal. Baltimaades ehitas ta üles palju tähelepanu äratanud valitsused.
14. sajandi lõpust alates legitiimsusest ilma jäänuna kaotas ordu aegamööda oma valitsuse Baltimaades ja reformatsiooni käigus piirdus Saksa riigiga. Esimese maailmasõja järel sai temast preestriordu, nagu ta õdede ja mariaanide harudena veel praegugi tegutseb.
Iseäranis keskajal saavutas ordu kaugelt laiema tunnustuse kui ainult saksa keeleruumis ja teda toetas Euroopa aadlimaailm. Juba hilisel keskajal sai esialgsest religioosse verminguga ordust aadlikorporatsioon – arengutee, mis uusajal veel tugevneski.

Autor kirjeldab haaravalt, kuidas Saksa Ordu pidi põlvkondade jooksul reageerima mitmesugustele olukordadele, kuidas tal tuli hakkama saada sisevõitlustega ja mujalt esitatud väljakutsetega.
Autor, professor dr. Klaus Militzer õpetab keskaja ajalugu Bochumi ülikoolis.
Varem ei ole eesti keeles ilmunud mitte ühtki ülevaatlikku, tänapäevast uurimisseisu arvestavat käsitlust Saksa Ordust.
Raamatut saab edukalt kasutada ka õppetöös, nii gümnaasiumis kui ka kõrgkoolis.