Eesti keel on vägivaldne – me ”lööme aega surnuks”, bussipeatuses ”laseme inimesi maha” ja uued asjad on ”verivärsked”. Noored inimesed on ”verinoored” ja ”põletavad elu”. Vanad inimesed ”peksavad keelt” ja on ”surmale võlgu”. Me sööme ”verikäkke” ja ”verivorste”. Pool ajast oleme ”surmväsinud” ja peale väikest puhkust oleme ”löögivalmis”. Naised armastavad meestele ”pähe istuda” ja ”ennast üles lüüa”, et mehed neile ”külge lööksid”. Juues ”neelame mõõka” ja ”ajame päkad silmad”. Pohmakaga on ”mõõk suust väljas” ja ”pea lõhub otsas”. Aga me hoiame teineteist ja peksame pihku, kui me just surmväsinud ei ole ja haudvaikselt ei maga.