Käesolevas raamatus jutustab Washingtonis elav autor seitsmest retkest ENSV-aegsesse Eestisse aastail 1968, 1969, 1972, aastavahetusel 1977-1978, 1988, 1989 ja 1990. Aastail 1980-1988 ei antud talle Nõukogude viisat. 1969. aastal tõid süüdistused viibimises välismaalastele keelatud piirkonnas Lõuna-Eestis ja käsikirjade väljaviimises kaasa ülekuulamise KGB-s.

Hellar Grabbi ütleb: ”Tulin Eestisse, et näha siinset olukorda oma silmaga ja tunda seda omal nahal. Tulin kuulama, mida arvavad eesti rahva olevikust ja tulevikust inimesed rahva seast, kooliõpilasest professorini, töölisest ja kolhoosnikust nomenklatuurse asjameheni. … Tõin kaasa tsensuurivaba teavet maailma reaalpoliitilisest olukorrast ja eestlaste poliitilisest ja kultuurilisest tegevusest lääneriikides ning ergutasin solidaarsust ja aktiivsust rahvusliku mõtte pinnal, et Eesti iseseisvuse paleus püsiks jätkuvalt meie lootuste ja tegevuse kõrgeima sihina.”