1944. aasta sügis nägi eestlaste massilist maapakku minekut. Tuhanded inimesed põgenesid kas suuremate aluste või väikeste paatidega üle Läänemere vabasse maailma, et pääseda sovetliku hävitusrežiimi eest. Ei usutud, et lahkutakse pikaks ajaks, ja loodeti peagi koju tagasi pöörduda. August Gailiti romaan ”Üle rahutu vee” on üks võimsamaid nende traagiliste sündmuste kajastusi eesti kirjanduses. Põhitegevus leiab aset sügisesel Läänemerel tormi kätte jäänud kaluripaadis, mis on põgenikke täis tuubitud ning kus merehaiguse ja janu käes vaevlevad põgenikud hulluvad ja mõni neist kaotab elu. Varem on arvatud, et sündmustik põhineb kirjaniku fantaasial. Ent arhiiviandmed kinnitavad muud.
August Gailit (1891-1960) rändas ka ise septembris 1944 üle rahutu mere Rootsi. Seal jätkas ta viljakat kirjanikutööd, mille üks näiteid ongi 1951. a. Göteborgis ilmunud ”Üle rahutu vee”. Juba samal aastal ilmus romaani lätikeelne tõlge – teema puudutas ju sama otseselt ka läti pagulasi.