Akadeemik Harald Keres (sünd. 1912), omaaegne Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika professor heidab pilgu möödunud aastatele, mida on pea sajandi jagu. Ühe inimese teed jälgides võib küsida, kes või mis tegelikult sellel teel kõnnib, sest kindlasti ei liigu seal jutustaja üksi. Sajandiga muutub ühiskond, kaovad ja kerkivad riigid, lisaks avastused teadusvallas.
Tulevane Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik veetis lapsepõlve ja noorusaastad Pärnus ning Narvas. 1933. aastal sai temast Tartu ülikooli matemaatikaosakonna tudeng. Andekas noormees lõpetas stuudiumi kolme aastaga cum laude ja jätkas ülikooli teenistuses juba õppejõuna. Tartu ülikooliga seotuks jäi Harald Keres terveks eluks, pidas seal loenguid, oli tähetorni juhataja, kuulus Tõravere observatooriumi rajajate ringi, jõudis viimaks TRÜ teadusala prorektori kohale.
Suurimaks seikluseks võib pidada tema sattumist 1944. aastal sõjakeerises Saksamaale ja pikka teekonda tagasi koju läbi sõjast laastatud Euroopa. Kogu elu on autori eelisharrastusteks olnud muusika ja male. Huvi malemängu vastu äratas Haraldis ja tema nooremas vennas Paulis nende isa. Ema viskas küll tihti malenupud minema kartuses, et poistest võiksid kujuneda mängurid. Ometi sai malemäng venna Paul Kerese elutööks.
Klaveriõpinguid alustas Harald noorukina Pärnus, hiljem õppis flööti mängima ja on mitmete orkestrite koosseisus mängides oma suurepäraseid oskusi tõestanud. Keskkooli lõpetades seisis ta lausa valiku ees, kas pühenduda muusikale või siirduda Tartusse matemaatikat õppima.
Ülikool, muusika ja male – need kolm on aidanud autoril mitte alati meeldivaid olusid trotsida ning pikast elust rõõmu tunda.
Raamatu fotomaterjalid pärinevad Harald Kerese erakogust.