Bernard Kangro (1910-1944) oli luuletaja, proosakirjanik ja kirjandusteadlane. See raamat jutustab kirjanduslikuks paavstiks kutsutud mehe elust ja loomingust, alustades tema kodupaiga tutvustamisega Võrumaal Rüütlil ning juhatades Valga Valgesse Majja, kus kirjanik sai keskhariduse. Üksikasjalikult jälgitakse tudengiaastaid Tartus ning arbujate rõõmsameelse luulerühmituse kujunemist sealsetes kohvikutes. Valgustatakse Kangro imepärast pääsemist NKVD küüsist 1941. aastal ning tema ohtlikku põgenemisteekonda Rootsi 1944. aastal. Vaadeldakse uue kodu ning pagulaskirjanduse keskuse loomist Lundis, analüüsitakse Kangro proosauuendust, eriti tema kuueköitelises Tartu-romaanide sarjas. Tutvustatakse ka kirjaniku perekonda eesotsas tööka abikaasa Mariaga ning antakse teada luuletaja kannatusrohkest elulõpust.