Ujeda Caiti unelevad päevad lõpetab teade, et ta on võitnud kloostrikooli stipendiumi. Ta tunneb siirast rõõmu, mida tahab jagada oma jumalakartliku emaga, kelle elu purjutajast ja pillajast mehemühaka kõrval on lõputu katsumus. Paraku on saatusel oma teed: jagatud rõõmu asemel saab Cait tunda lohutamatut kurbust, kaaslaseks üksainus lähedane – isekas ja armukade sõbranna Baba, kelle rikutud kujutlusvõime ja vabameelsusega ei suuda Cait leppida. Koos käivad tüdrukud elu karastavas koolis, kust ei puudu ka paras ports huumorit.