1963. aastal Auleegioni ordeni pälvinud frankofiilne Aleksander Aspel (1908-1975) oli üks Eesti aristokraatsemaid kirjandusloolasi, mida väljendab ka kogumiku pealkiri ”Kirjad Pariisist”. Külliki Vulf on selle koostanud ja ”disaininud” oma näo järgi, jaotades sissevõetu tsükleisse, mis esitlevad stiiliuurimusi (”Sõna loob sõna”), impressionistlikke Pariisi-kirjeldusi (”Kirjad Pariisist”), ”arbumis”-käsitlusi (”Arbujatega”), muljeid eesti luule ja luuletajate vastuvõtust välismaal ning Baudelaire’i ja Camus’ vastuvõtust eesti keelde (”Kohtumised”), käsitlusi Ilmar Laabani, Ivar Ivaski, Aleksis Ranniti ja Marie Underi luulest (”Tähtede tähendusest”) ning Prantsusmaa literaatidest Eesti vaates (”Elulähedus kui vaimulähedus”). Viimases tsüklis ”Omist asjust” leidub väike valik kirju Pariisist ja Iowa City’st kaasvõitlejaile. Nigol-andresenlikust pahempoolsusest mõjutatult, mitmesuguseid elulisi ning ka esteetilisi vaatepunkte ”katsetades” jäi Aleksander Aspel kogu oma teekonnal nii Ees, Pariisis kui ka Ameerikas siiski sõltumatuks ja iseseisvaks mõtlejaks.