”Suursugust verd ja kõrgemast seisusest meeste vahel valitses seltsimehelikkus, mis liitis neid ühte kõigi jõhkardlike ja mitterüütellike rünnakute vastu. Need jõhkrad mehed ei olnud sõdurid. Nende rõivastus ja relvad, nende tahumatud hüüded ja metsik rünnak andsid märku sellest, et tegemist oli maanteeröövlitega –- sedasorti meestega nagu need, kes selle inglase maantee peal maha olid löönud. Kitsas kaljulõhes oodates, nöörid üle raja visatud ja ära peidetud, varitsesid nad üksikuid ratsamehi nagu linnupüüdjad, kes püünispaelte juures vahti peavad, lootes hobuse maha paisata ja tappa ratsanik enne, kui ta kukkumisest toibuda jõuab.”