”Kui me viimati Bibist kuulsime, siis lamas ta uhkes kullatud voodis ülal oma ema toas, kuhu teda varemini iialgi sisse ei lastud ja mille uks oli alati lukus olnud. Aga Bibi oli siiski mööda välismüüri üles roninud (te mäletate kindlasti veel tema ”suurt kunsttükki”), et aknast sisse minna, kuid oli alla lossikraavi kukkunud ja õige palju viga saanud. Nüüd ei tahtnud vanaisa ja vanaema enam keelata. Nad kinkisid Bibile kogu tornitoa kõigega, mis seal sees oli, et ta aga jälle rõõmus oleks ja nende juurde jääks.
…”