Juba kaua aega oli Leonardo da Vinci oma märkmikesse kirja pannud mitmesuguseid arutlusi kunsti kohta ja oma kujutlusi maalikunstist. Need mõtted polnud süstemaatilised: ta paiskas paberile mõtte niimoodi, nagu see oli talle pähe sähvatanud, ja ta uskus, et kunagi, kui aeg seda võimaldab, koostab ta nendest traktaadi maalikunstist.

– Kiitust ei vääri see maalikunstnik, kes maalib hästi ainult üht asja. Maalikunstnik peab olema igakülgne ning eraklik; ta peab tähele panema kõike, mis teda ümbritseb, ja ta peab selle üle järele mõtlema. Ja kui maalikunstnik niimoodi toimib, siis saab talle selgeks, et ka tema ise on looduse osa.
– Mõistus võib petta meid siis, kui ta peab langetama kohtuotsuse meie endi teoste kohta. Paikapidavamad ja kasulikumad on sel juhul vaenlaste etteheited ja sõprade kiitus.
– Maalikunstnik, kellel on kohmakad käed, kujutab samasuguseid käsi ka oma piltidel. Seepärast peab iga maalikunstnik tähele panema, missugune kehaosa on tal kõige inetum ja visalt vältima selle kujutamist oma maalidel.
– Maalikunstnik peab joonistama figuuri loomuliku keha reeglite kohaselt. Pole olemas nii inetu figuuriga naist, kes ei leiaks endale armastajat, ja kui ta peakski olema täielik koletis, siis seda suuremat tähelepanu ta sinult pälvib.
– Hea maalikunstnik peab tähele panema kaht asja: inimest ja tema mõttemaailma, mille ta on peitnud oma sisimasse, see ongi kõige tähtsam.
– Mida rohkem sa näed mõnes stseenis, et inetu on kõrvuti ilusaga, vanamees noorukiga, seda ilusam tuleb sinu stseen ja üks kuju teise kõrval muutub kaunimaks.
– Alati ei ole hea see, mis on ilus, ja seda ütlen ma neile maalikunstnikele, kes armastavad nii väga värviilu, et alahindavad esemete plastilisust. Aga need on lihtsalt laterdajad.