” Teisipäeval, kohe pärast lõunasööki nagu tavaliselt ikka, heitis Ferdynand diivanile. Diivan oli vana ja selle põhjal oli Ferdynandi keha suurune lohk. Ferdynandile meeldis see lohk väga. Selles oli tohutult mõnus lesida.
Sel kellaajal toimus majas igasuguseid huvitavaid asju. Köögis lobisesid kümblevad potid ja taldrikud, aeg-ajalt sekkusid vestlusse ka lusikad, noad ja kahvlid. Näiliselt oli see tavaline klirin ja klõbin, kuid Ferdynand sai peaaegu kõigest aru. Ta kuulis, kuidas vaagen ütles parajasti kahvlile:
”Kuule sina, jäta oma torkimine!”
Või kuidas klaas meeleheitlikult hüüdis:
”Kus on minu mees alustassike?”
Teises toas laua ääres istus peremees ja lõpetas oma lõunasöögijärgset teejoomist, perenaine aga rääkis peremehele temast, Ferdynandist. Et Ferdynand tegi seda ja Ferdynand tegi toda, teate, sellised isiklikud seigad. Vahel oli isegi meeldiv kuulata. Aga mitte alati.
… ”