Šveitsi kirjanduse klassiku põhiteos, milles autor suure inimpsühholoogia tundjana kirjeldab kodanlikust seisusest pärit noormehe elukäiku.

”Minu isa oli talumehe poeg, põlvnedes igivanast külast, millele oli nime andnud too alemannide esindaja, kes maade jagamise ajal oma oda sealkohal maasse torkas ja talu rajas. Pärast seda, kui nime kandev suguvõsa oli aastasadade jooksul muu rahvaga kokku sulanud, võttis üks läänimehi küla nime endale tiitliks ja ehitas lossi, mille asukohtagi enam ei teata. Niisama vähe on teada, millal suri tolle suguvõsa viimane ”õilishing”. Ent küla on veel praegugi alles, rahvarikkam kui kunagi varem, kusjuures isegi paar tosinat liignime on samaks jäänud, ainult et nendest peabki nüüd piisama kõigi aegade arvukate ning laialipillatud uute põlvkondade jaoks. Muld tillukeses surnuaias, mida hiljem pole enam kunagi laiendatud ja mis ta vanusest hoolimata piirab ikka uuesti valgendatavat kirikut, koosneb sõna otseses mõttes manalasse varisenud põlvkondade lagunenud luustikest; kuni kümne jala sügavuseni pole võimalik leida mullakübet, mis poleks rännanud läbi inimorganismi ja kunagi minevikus ülejäänud mulla ümberkaevamisele kaasa aidanud. Ent ma liialdan siiski ja unustan need neli kuusepuust lauda, mis iga kord mulda kaasa lähevad ja mis pärinevad küla ümbritsevate roheliste mägede iidsetest puuhiiglastest; …”