” Ma jätsin auto seisma, tulin välja ja võtsin päikeseprillid eest. Kõik oli täpselt nii, nagu Zgout oli rääkinud. Hotell oli kahekorruseline, kollane ja roheline, ukse kohal rippus leinaraamis silt ””Hukkunud Alpinisti” hotell.” Suurtesse urbsetesse lumehangedesse kummalgi pool välistreppi oli torgatud mitut värvi suuski – ma lugesin nad üle ja sain seitse tükki, üks oli saapaga. Katuselt rippusid alla käsivarrejämedused hägused kurrutatud jääpurikad. Esimese korruse äärmisest parempoolsest aknast vaatas välja kellegi kahvatu nägu, siis lükati välisuks lahti ja trepile astus jässakas kiilaspäine mees, rebasekarva karusnahkne vest lavsaansärgi peal. Ta lähenes aeglasel, raskel sammul ja jäi minu ette seisma. Tal oli punetav, üsna jämedajooneline nägu ja võimas maadlejakael. Ta ei vaadanud minu poole. Tema melanhoolne pilk oli suunatud kuhugi kõrvale ja see oli tulvil raskemeelset väärikust. Kahtlemata nägin ma Alec Snewahri ennast, hotelli ja Pudelikaela oru omanikku.
”Seal…” ütles ta ebaloomulikult madala ja kõlatu häälega. ”Seal see juhtuski.” Ta sirutas käe välja, nagu oleks see jumala sõrm. Käes oli tal korgitõmbaja. ”Tollel mäeharjal…”
… ”