” Ma läksin oja äärde Jožot otsima. Teadsin, et ta luurab seal varahommikust saadik, kella viiest peale, vana forelli.
”Lase jalga!” karjus Jožo, niipea kui oli mind märganud. Vähe sellest, ta viskas mind koguni ema siloonvõrguga. ”Ta oli mul juba peaaegu käes!” raevutses ta. ”Noh, mis sa veel ootad!” tormas ta minu poole. Aga mina olin juba kus kolmkümmend!
… ”