”Viimases pingis” on ungari ajakirjaniku Maria Haiasi esimene romaan. Selle romaani alusel on ta kirjutanud ka näidendi. ”Mulle meeldib kirjutada lastest ning lastele,” mainib Haiasi oma raamatu saatesõnas. ”Olen veendunud, et lastele ei ole sugugi lihtsam kirjutada kui suurtele. Arukas laps on niisama tundeergas kui arukas täiskasvanugi ja laste maailm on niisama komplitseeritud, niisama erutav kui täiskasvanute oma.” Teose peategelasel Katil tuleb uut õppeaastat alustada uues koolis suures ja tundmatus linnas. Kuidas hakatakse temasse suhtuma? See küsimus erutab Katit eriti, kuna ta on mustlane ning elu on jõudnud talle juba palju haiget teha. Kuidas Kati kohaneb uues ümbruses, sellest jutustabki kirjanik oma raamatus.

” Kati istus aknal, selg vastu ühte, jalad vastu teist piita toetatud, ja vahtis läbi võre hoovi. Noh, palju vaatamisväärset selles hoovis ei olnud: Laki-tädi kass troonis oma tavalisel kohal majahoidja korteri lävepakul, betoonõue keskel aga haigutas renn, justkui oleks tüdinud vanast majast ümberringi. Kati vaatas parajasti renni ja toda kitsast, paljudeks harudeks hargnenud jõekest, mis aeglaselt mööda kallakut betooni nirises. Selle paari veetilga pärast lõi Laki-tädi nii suurt lärmi!
Kati läikivad mustad silmad uurisid murelikult hoovi. Ta oli vee läbi akna välja visanud. No ja mis siis? …”