Tšehhi kirjandusteadlaste hinnangu kohaselt kuulub Lustig kogu maailmas nende väheste autorite hulka, kellel on õnnestunud väljendada seda väljendamatut, mis iseloomustas fašistide koonduslaagrite tegelikkust. Selle õnnestumise aluseks on kirjaniku ligiminek ainele: ta on vältinud nii sentimentaalsust kui ka kibestumist, stiil on asjalik, pearõhk asetseb analüüsil, objektiivselt on kujutatud nii piinajaid kui ka piinatavaid. Kõik see on andnud põhjust nimetada Lustigit ”tšehhi Hemingwayks”.
Käesolev teos annab lugejale pildi Arnošt Lustigi kui tšehhi moodsa proosa silmapaistva esindaja loomelaadist. Jutustuse staatilise ja kuivalt asjaliku pealispinna all kulgeb dünaamiline ja dramaatiline üksteisesse haakuvate alltekstide, vihjete ja mõistaandmiste vool, mis tekitab tugeva psühholoogilise pinge. Kui Katarzyna Horowitz on õde nendele paljudele Lustigi noortele kangelastele, kes ei lase endas tappa inimväärikust ja eelistavad alandusele surma, siis Ameerika rahameeste grupi ja selle käitumisega antud situatsioonis lülitub autori looming nendesse sfääridesse, kus moodne kirjandus otsib vastust küsimusele: kes on inimene? Nende kahekümne petetud inimese kergeusklikkus mõjub absurdsena, kuid neil ei jää midagi muud üle kui rippuda selle absurdsuse küljes, petta iseennast, kuna see on nende ainuke šanss. Ent just seetõttu jääbki erakordse jõuga kõlama suur humanistlik põhimõte, mis läbib kogu Arnošt Lustigi loomingut ja mida võiks lühidalt nõnda sõnastada: ”Ära alanda iial ühtegi inimest!”
– L. M.