Prantsuse kirjanik Leo Taxil on nõukogude lugejale hästi tuttav oma ”Lustaka piibliga”, kus ta kritiseerib kristlaste ja juudiusuliste ”püha” raamatut hiilgavalt, teravmeelselt ja võitlevalt.
Prantsuse kirjaniku teine raamat – ”Lustakas evangeelium ehk Jeesuse elu” – kritiseerib evangeeliumi. Hävitava sarkasmiga paljastab Leo Taxil uue testamendi paljusid vasturääkivusi ja mõttetusi, rebib maha kõik teoloogilised katted ”jumal-inimese” Jeesus Kristuse isiksuselt, näitab messia, päästja ”elu ja tegevuse” evangeeliumilegendide kogu absurdsust. Lugeja veendub kõhkluseta, et evangeeliumides ei ole midagi jumalikku, et koostades seda iidsete legendide ja müütide kogu, ei suutnud kristliku kiriku isad otsi kuidagi kokku viia.

”Jeesus Kristuse isiksuse suhtes võib kuulda kolme arvamust.
Ühed väidavad, et ta oli jumal, kes mõneks ajaks inimese näol maa peale tuli.
Teised peavad teda heebrea propagandistiks, kes sai karmi tagakiusamise osaliseks ja keda hakati pidama jumalaks tema sotsiaalvabastuslike ideede pooldajate poolt.
Kolmandad kinnitavad, et mingisugust Jeesus Kristust ega tema jüngreid pole eksisteerinud ja et kristlik legend fabritseeriti rohkete teiste religioossete legendide eeskujul paganluse languse ajastul, kui inimesed, valmis lõikama kasu inimtotrusest, vajasid uut religiooni.

Kaalunud hoolikalt kõiki põhjendeid poolt ja vastu, ühinesin ma kindlalt viimase tõlgenduse pooldajatega.
Käesolev raamat ei ole kirjutatud selleks, et alandades Jeesust-jumalat ülendada Jeesust-inimest: ühe ega teise olemasolusse autor ei usu. Tema eesmärgiks on kristlikku legendi samm-sammult jälgida, välja selgitada totruseküllust, mida see sisaldab, näidata, et kogu lugu Jeesus Kristusest, olgu ta siis inimene või jumalus, on, kust küljest seda ka võtta, mitte midagi muud, kui valede ja rumalate väljamõeldiste põimik.”
– autor