Henry Wadsworth Longfellow – põhja-ameerika suurim poeet XIX sajandil – mõistis üsna varakult oma kutsumust, ilmutades juba poisikesena andekust värsside loomisel ja silmapaistvat huvi sünnimaa mineviku ning rahvapärimuste, eriti indiaani mütoloogia vastu.
Juristi pojana sai ta hea hariduse ja tutvus hiljem Euroopas viibides ka sealsete vaimuvarade ning ärksamate kaasaegsetega.
Oma pika eluea jooksul pani Longfellow paberile väga palju, ja valdav osa ta loomingust on sõna tõsises mõttes raamatusse raiutud. Samuti tegi ta ära tänuväärt töö germaani ning romaani klassikute tõlkimisel.
Kõige rohkem aga paelus teda indiaani-aineline teema. Jutlustamata rasside üheõiguslust üldsõnaliselt, koputas ta nii indiaanlaste kui ka neegerorjade nimel järjest tungivamalt inimkonna südametunnistusele. Optimistina lootis ta tulevikust palju ja jõudis neegrite orjapõlve lõppu nähagi, ent indiaanlastest kui rahvast olid juba tollal säilinud ainult riismed.
Oma parimas eeposes ”Laul Haiavatast” talletas poeet kõik oma teadmised indiaani folkloorist ja kogu oma armastuse elle alistamatu loodusrahva vastu ning südamevalu ta pärast.
Poeemi peategelane, legendaarne kuju, kehastab indiaani rahva üllamaid omadusi – ausust, mehisust, töökust ja ilumeelt. Eriti rõhutab autor indiaanlaste rahuarmastust ja külalislahkust, millest nad isegi valgete tulekul saatuslikult kaua kinni peavad. Eepos ülistabki tööd ja rahupõlve, sõprust nign armastust. Rohkem võitleb nimikangelane stiihia kui otseste vastastega, jääb aga võitjaks nii elus kui surmas.
See kaunis ning omapärane lugulaul on ilmunud kõigis kultuurkeeltes ja lugejaskonda alati köitnud.