”Kuidas lõbutudrukud armastavad
Viimasel ooperiballil 1824. aastal olid paljud maskid vaimustatud koridorides ja fuajees jalutavast ilusast noormehest, kes näis ootavat oma daami, keda mingi ettenähtamatu asjaolu kodus kinni pidas. Sellise, kord aeglase, kord kiirustava jalutamise saladust tunnevad vaid vanad naised ja mõned kogenud tänavalogelejad. Sellises tohutus kohtumiste saginas pööratakse üksteisele vähe tähelepanu, sest igaühe huvi on millegi vastu üles piitsutatud ja isegi jõudeolek tegeleb vaid iseendaga. Noor dändi oli otsinguärevusest niivõrd haaratud, et ta ei märganudki oma menu: mõnede maskide pilkav-imetlevaid hüüatusi, tõsist üllatust, labaseid häbematusi, kõige õrnemaid sõnu – ta ei kuulnud neid ega pannud midagi tähele. Ehkki nooruki ilu asetas ta nende ebatavaliste meeste hulka, kes ilmuvad ooperiballile vaid seikluste pärast ja kes ootavad siin õnnelikku juhust, nagu Frascati* elupäevil oodati õnnelikku panust ruletil, näis ta oma tänase õhtu edus olevat lausa väikekodanlikult veendunud. Kahtlemata pidi ta olema üks neist kolme tegelasega müsteeriumi kangelastest, kellest koosneb iga Ooperi maskiball ja mida tunnevad ainult asjaosalised ise. …”
* Frascati – tuntud itaalia päritoluga mängupõrgupidaja Pariisis kuni 1837. aastani, mil seal kõik sedasorti asutused suleti.