”Tere lugeja! Missuguses meie suure kodumaa nurgas sa ka ei asuks ja missugust tööd sa ka ei teeks, olen kindel, et sa ei keeldu tutvumast minu kodunurga jõekese Mergeniga.
Seal ta viskub vahutava joana järsult astangult alla, langeb kividele ning jookseb edasi kärmena ja laulvana. Tema teel, alates lähtest Todža kõrgmäestikutaigas kuni suubumiseni Kaa-Hemmi, on rohkesti kärestikke ja jugasid.
…
Meid oli emal viis last: õed Albantši ja Kangõi, vennad Šomuktai ja Pežendei ning mina, kõige noorem. Isa ma ei mäleta.
Pärisnime meie emal ei olnud. Arbani elanikud hüüdsid teda Tas-Baštõgiks, Paljaspeaks, kuna ta peas polnud ainustki juukseudet. Võib-olla oli teda noores eas nõnda karistatud vastuhaku pärast mõnele ametimehele, aga võib-olla oli ka ta põdenud mõnd rasket haigust. Ema meile sellest kunagi ei kõnelenud ja meie ei pärinud ka. …”