Pargis

Must pärnakroon on vastu eha,
suur, tume käharpea.
Öö tuleb nagu hiiglareha,
teed tühjaks veab.

Vaest latva ründab, piirab, surub
maipõrnikate pilv.
Poiss puu all plikalt musu nurub,
peos peenralt murtud lill.

Vaest latva põrisedes piirab
kui lapuliste summ.
Neil isud on nii suured, siirad,
ja puu on tumm.